Tänapäeva nisu on “ideaalne mürk“

Maailma kõige populaarsem teravili on inimese ainevahetusele ka üks hävitavamaid. Kardioloog William Davies leiab, et tänapäeva nisu ei ole sisuliselt enam nisu, vaid “ideaalne krooniline mürk“. Üle maailma toodetakse umbes 700 miljonit tonni nisu aastas, mis asetab selle teisele kohale maisi järel. Nisukasvatus hõlmab suuremaid maa-alasid kui ükski teine kaubanduslikul eesmärgil kasvatatav teravili ning seda peetakse inimese toidu üheks alustalaks.

Ajalooliselt oli sellel iidsel teraviljal mingil määral toiteväärtus, kuid tänapäevane nisu ei ole tegelikult üldse seesama teravili. Kui põllumajandustööstus võttis laialdase nisukasvatuse üle ning hakkas arendama suurema saagikusega taime, muudeti nisu hübriidi nii suurel määral, et selle geneetiline koostis on suures osas muutunud. Selle taime toitainetesisaldus on töötlemata kujul üle 30% madalam kui selle eellasel. Looduse poolt kujundatud loomulikku tasakaalu nisutaimes modifitseeriti ning inimese seedesüsteem ja füsioloogia ei ole lihtsalt kohandunud nii kiiresti, kui need muutused toimunud on.

Davies ütles uudistekanali CBS saates, et tänapäeval tarbitav nisu ei ole võrreldav sellega, mida meie vanaemad nooruses sõid. See on 45 cm kõrgune taim, mis loodi geneetiliste uuringute käigus 1960–1970-ndatel. Sellel taimel on palju uusi omadusi, millest keegi ei räägi, nagu näiteks uus valk nimega gliadiin. See ei ole sama mis gluteen. Küsimus ei ole ainult inimestes, kes on gluteenitundlikud või tsöliaakiahaiged – gliadiinile on tundlikud kõik inimesed, sest tegemist on opiaadiaga. See seostub ajus opiaatide retseptoriga ning enamiku inimeste puhul stimuleerib söögiisu, mille tõttu tarbivad inimesed keskmiselt 440 kcal päevas rohkem, kui nad vajavad. Nisu gliadiini on seostatud väikeaju ataksiaga (häired tundlikkuses, tasakaalus, liigutustes ning kõnnakus), perifeerse neuropaatiaga (närvilõpmete kahjustusest tulenev tundlikkusehäire sõrmedes ja varvastes), gluteeni entsefalopaatiaga (dementsus), käitumisprobleemidega ADHD ning autismiga lastel ning paljude teiste olemasolevate haiguste sümptomite halvenemisega.

Põllumajandustööstusel oleks teoreetiliselt võimalik pöörduda tagasi vana nisusordi kasvatamise juurde, kuid see ei oleks majanduslikult mõttekas, kuna vanem sort on madalama saagikusega. Kuid aina enam inimesi on hakanud nisu tarbimisest hoiduma ning saavutanud sellega olulist kaalu vähenemist, diabeedi kontrolli alla saamist ja artriidi leevendumist. Inimestel on peale nisu söömise lõpetamist kadunud jalgade paistetamine, reflukshaigus, ärritunud soole sündroom ja depressioon.

Selleks, et nisutarbimist vältida, soovitab Davies süüa rohkem “tõelist toitu“ nagu köögivilju, avokaadosid, oliive, oliiviõli ja liha. “See kraam on põllumajandustööstuse poolt kõige vähem muudetud,“ leiab ta.

Praegusel kujul puudub nisul peaaegu üldse toiteväärtus

Niinimetatud tervisliku toidu eksperdid, kes jätkuvalt räägivad nisu tervislikest omadustest, on väga harimatud tänapäevase nisu olemuse ja töötlemise osas. On hämmastav, kui palju rahvatervise spetsialiste siiamaani soovitavad nisutooteid, võttes arvesse seda, kui palju on juba kogunenud tõendusmaterjali selle teravilja vähese toiteväärtuse ja terviseriskide osas.

Enamik kasvatatud nisu läheb töötlemisele, mille käigus eemaldataks 40% teradest ning toodetakse sellest valgendatud nisujahu. Nii et meil ei ole mitte ainult ebatervislik modifitseeritud nisuhübriid, vaid me vähendame selle toitainelist väärtust ka töötlemisega. Kahjuks moodustavad selle eemaldatava 40% just tera idu ja kest, mis on kõige toitainerikkamad osad. Suur osa nisu algsest B1, B2, B3, E-vitamiinist, foolhappest, kaltsiumist, fosforist, tsingist, vasest, rauast ja kiudainetest läheb selle töötluse käigus lihtsalt kaduma. Igasugused töödeldud nisust toiduained käituvad kehas mürgina, sest neil on rohkem kahjulikke kui kasulikke omadusi. Keha ei tunne töödeldud nisu ära toiduainena.

Arvatakse, et kui tarbida vaid 100% täisteranisujahust tooteid, kus tera idu ja kest on säilinud, siis on sellest väga suur kasu tervisele. See on taas nisutööstuse poolt levitatud valearvamus, sest ka täisteranisu on seesama moodne nisutüvi, mis on loodud seemnete kiiritamise ja kemikaalidega mõjutamise toimel, et tekitada mutatsioone. Ei ole väga suurt vahet, kas tarbid 10% või 100% täisteranisust tooteid, sest see teravili ei ole igal juhul sulle mitte mingis koguses tervislik.

Maria Alvarez, kes on spetsialiseerunud toitumisprogrammide koostamisele ülekaalulistele patsientidele, ütleb: “Moodsat nisu võib vabalt pidada kõige halva juurpõhjuseks toitmises, kuna see põhjustab nii suurt hulka hästidokumenteeritud terviseprobleeme üle terve maailma.“ Alvarez kinnitab, et nisu on maailmas kõige levinum toidutalumatuse põhjustaja. “Olen oma töö käigus tuvastanud, et igal kaheksal inimesel kümnest, kes kannatavad seedimisprobleemide, ülekaalulisuse, ärritunud soole sündroomi, diabeedi, artriidi ja isegi südamehaiguste käes, on probleem nisu seedimisega. Kui me eemaldame nende toitumisest nisu, siis kaovad sümptomid 3–6 kuu jooksul.“

Alvarez ennustab, et kuna aina suurem osa inimesi otsustab vältida nisu ning samas toimub geneetiliselt modifitseeritud nisuhübriidide pealetung, võib arvata, et järgmise 20 aasta jooksul lõpetab kuni 80% inimestest nisu tarbimise.


Mis juhtub, kui nisu söömine lõpetada?

Idee, et toitumist on võimalik tasakaalustada vaid nisu kogust vähendades ja rafineeritud toodete väljavahetamisega täisteranisust toodete vastu on umbes sama loogiline, kui vahetada filtrita sigaretid filtriga sigarettide vastu välja. Tulemus on ikka ebatervislik. Aga mis saab siis, kui nisu üldse enda menüüst eemaldada?

Peamine kemikaal, mis on vastutav paljude pervasiivsete ning raskesti diagnoositavate terviseprobleemide eest, on nisuidu aglutiniin (wheat germ agglutinin – WGA). Teadlased avastavad aina rohkem seda, et tänapäevases nisus leiduv aglutiniin on väga erinev sellest, mis on iidsetes tüvedes. Selle aine mõju kehale muudab oluliselt meie arusaama nisu mõjust inimesele ning kuna seda sisaldub suuremas kontsentratsioonis just täisteranisus, siis tõmbab see tervisetoidu tööstuse musterlapselt vaiba jalge alt. Igas nisuteras on umbes mikrogramm nisuidu aglutiniini, millel juba väikestes kogustes võib olla suur mõju, olles põletikku soodustav, immunotoksiline, kardiotoksiline ning neurotoksiline.

Väidetakse, et nisu eemaldamine dieedist täielikult toob kaasa oluliste toitainete puuduse kehas. Davies kinnitab, et sellel väitel ei ole alust: kui asendada nisutooted tervislike toitudega nagu köögiviljad, pähklid, tervislikud õlid, puhas liha ja munad, juust, avokaadod ja oliivid, siis ei ole võimalik jääda toitainete vaegusesse. Tsöliaakiahaigusega inimeste puhul võib vaja minna toidulisandeid vitamiinide, probiootikumide ja pankrease ensüümide näol, kuna neil tekitab nisu tarbimine suurt kahju soolestikule, mille tõttu nad ei suuda vitamiine toidust omandada enne, kui soolestiku sisepind on taastunud.

Teine aine, mis moodsas täisteranisus sisaldub, on amülopektiin A, mille eriliste omaduste tõttu võib kaks viilu täisteranisust saia tõsta veresuhkru sama kõrgeks kui kommide söömine. Liigkõrge veresuhkur on aga tuntud terviseprobleemide tekitaja – diabeet, artriit, läätsekae, triglütseriidide tootmise suurenemine maksas, mis suurendab nn halva LDL kolesterooli sisaldust veres, insuliini ja leptiini (söögiisu reguleeriv hormoon) resistentsus ning ülekaalulisus.


Nisuvabad valikud

Paljud nisuvabad valikud võivad siiski sisaldada gluteeni ning sellele tundlikel inimestel põhjustada seedimisprobleeme. Katseta, et leida enda jaoks parim lahendus. Diagnoositud gluteenitalumatusega inimestel tuleks igasuguste teraviljade suhtes olla äärmiselt ettevaatlik.

1. Erinevad teraviljad – oder, rukis, hirss, kaer, riis, sorgo ja metsik riis – võivad saada nisu asendajaks. Mahepoodidest on võimalik leida ka haruldasemaid alternatiive. Gluteeniallergia või -talumatusega inimesed peaks vältima ka otra, kaera ja rukist.

2. Teraviljad, mis tegelikult ei kuulu teraviljade perekonda – amarant, kinoa ja tatar – on teravilja-laadsed seemned. Nende vastu esineb tundlikkust väga harva. Kuna need on gluteenivabad, siis ei sobi need juuretisega leiva valmistamiseks, kuid neist saab väga häid kiirleibasid ning küpsiseid.

3. Pähklijahu – jahvatatud pähklid nagu mandlid, metsapähklid või Kreeka pähklid on suurepärane jahu asendaja küpsistes ja kookides. Kuna nende rasvhapete sisaldus teeb nende säilivusaja väga lühikeseks, on kõige turvalisem neid ise jahvatada vahetult enne kasutamist. Küpsetamisel vajavad pähklijahud mõnda siduvat lisandit nagu näiteks mune. Kastanijahu on väiksema rasvasisaldusega ning seetõttu pikema säilivusega, seda võib leida tervisetoidupoodidest või internetipoodidest.

4. Jahvatatud kaunviljad – erinevatest ubadest ja kikerhernest jahvatatud jahu saab kasutada nisujahu asemel kombinatsioonis koos teiste jahudega. Kuid neil on spetsiifiline mõrkjas kaunviljadele omane maitse ning neist tehtud küpsetised võivad olla kõva konsistentsiga ja rasked seedida. Kikerhernejahu on kasutatud muna asendajana, kui muna mingil põhjusel ei sobi.

5. Teised jahu asendajad – kartulitärklise, roogmaranta pulber (arrowroot powder) ja tapioka – võivad nisujahu asendada paksendajana kastmetes. Küpsetistes saab neid kasutada sidusainena.

Artikli autoril Natasha Longol on magistrikraad toitumises, ta on sertifitseeritud treener ning toitumisnõustaja. Ta on olnud konsultandiks rahvatervise poliitika osas Kanadas, Austraalias, Hispaanias, Iirimaal, Inglismaal ja Saksamaal.